Toitumisest, liikumisest ja sellest, mida me „tervislikuks“ peame
Parim mõttemudel, mis mul toitumise ja liikumise kohta on, on lihtne: see, mida me täna normaalseks peame, on ajaloolises plaanis täiesti äärmuslik. Terve inimene aastal 2026 sööb suhkrut koguses, mida kakssada aastat tagasi poleks keegi suutnud füüsiliselt kätte saada, ja liigub nii vähe, et ükskõik kes varasemast ajast peaks teda sisuliselt liikumisvõimetuks. Me oleme oma lähtejoone nihutanud nii kaugele kõigest, millega inimkeha kunagi harjunud on, et ajaloolisele normile lähenemine näeb nüüd välja nagu fanaatilisus.
Numbrid teevad selle käegakatsutavaks. Eurooplased sõid 1700. aastal umbes 2 kg suhkrut inimese kohta aastas. Täna on see arenenud riikides 30–50 kg — viieteiist- kuni kahekümneviiekordne kasv. Töödeldud seemneõlisid polnud inimese toidulaual enne 1900. aastat sisuliselt üldse ja praegu moodustavad need umbes viiendiku läänemaailma kaloritest. Liikumise poole pealt: põllutöölised kulutasid neli-viis tuhat kalorit päevas. Tänased rahvatervise soovitused — 150 minutit mõõdukat liikumist nädalas, mida enamik inimesi niikuinii ei täida — oleks enne sõda sündinud inimesele tundunud uskumatult istuva eluviisina. Inimene, kes käib viis korda nädalas trennis (ehk siis keegi keda keskmine inimene ilmselt äärmuslikuks peaks), liigub umbes sama palju kui üsna laisk talupoeg 1850. aastal.
Miski sellest pole juhuslik. Toidutööstus on aastakümneid järk-järgult igapäevatoodete suhkrusisaldust kasvatanud, lükates iga põlvkonna taluvuspiiri natuke kõrgemale. Autod, liftid, kontoritöö ja ekraanid on igapäevase liikumise nii põhjalikult ära kaotanud, et pidime „treeningu“ eraldi asjana välja mõtlema ja seda vabatahtliku tegevusena müüma hakkama. Tulemuseks on normitase, mida kujundavad rohkem mugavus ja turundus kui tervisekaalutlused. Inimesed ei vali seda teadlikult — nad lihtsalt sünnivad keskkonda, mille on üles ehitanud need, kes sellest kasu lõikavad.
Liikumise ja toitumise seos on tugevam, kui tavaliselt arvatakse. Keha töötab mõnes mõttes nagu lõke: kui tuli põleb suure leegiga, põletab see ära sisuliselt kõik, mida peale viskad. Kui ta vaevalt hõõgub, lämmatab ja ummistab ebasobiv kütus süsteemi. Keha, mis liigub ajaloolises mõistes tavapärasel tasemel, tuleb toime palju laiema toiduvalikuga — süsivesikud, rasvad, puuviljad, piimatooted, rasvane liha — kõike seda talub liikuv keha normaalselt, istuv keha ilmselt mitte nii väga. Liikumine pole lihtsalt kalorite põletamine. See avardab seda, mida keha üldse mõistliku toiduna vastu võtab. Rääkimata lõpututest muudest tervisekasudest mida siin välja tuua ei jõua.
Kõige raskem on seda seestpoolt näha. Kui keskmine on ebaterves punktis, siis kõik kes püüavad päriselt tervislikud olla näevad välja nagu äärmuslased. Inimene, kes ei joo suhkrut sisaldavaid jooke, võtab toidu kodust kaasa ja kõnnib autosõidu asemel — see inimene pole mingi fanaatik. Ta teeb umbes seda, mida 1900. aasta keskmine inimene tegi ilma sellele mõtlemata. See „äärmuslikkus“ ei ütle midagi tema kohta — vaid selle kohta, kui kaugele on keskmine nihkunud.
Mõte pole minevikku ülistada. Just tänapäev on see, mis parema valiku üldse meile võimalikuks teeb — esimest korda ajaloos saab inimene teadlikult süüa umbes nii, nagu inimesed alati on söönud, kasutades samal ajal kaasaegset meditsiini, hügieeni, hambaravi. Inimesed minevikus enamasti oma toidulauda ise väga suurel määral valida ei saanud. Meie saame. Enamik meist lihtsalt teeb vaikimisi halva valiku, sest vaikimisi variant juba töötab meie vastu.
Kasulik küsimus pole see, kas su harjumused tunduvad kolleegidele ranged — nende normaalsus on kunstlik. Küsi hoopis, kas need tunduks ranged su vanavanavanematele. See vastus on palju lähemal sellele, mida su keha tegelikult ootab.